Need, kes tulevad teie juurde ukse kaudu, ei eksi. Tee head

Üks õhtu ühe perega

Toimus südamlik ja avameelne vestlus:

Mida keegi annaks armastuse märgiks?

Päästja, kes tuli maa peale?

Isa ütles: "Maailmas pole midagi

Mida Ta on väärt, armastatu!

Ma peseksin ta jalgu pisarates,

Väsinud maailma tolmustest radadest."

"Ja ma tahaksin parima linaga voodit

Kattes väsinud Päästja,

et ta leiaks puhkuse ja rahu,"

Ema rääkis õrna naeratusega.

Ja ainult väike poiss vaikis,

Vaadates mõtlikult pimedusse, aknast välja.

"Mida sa, poeg, Jeesusele annaksid?"

Isa küsis: "Räägi meile ausalt, kallis."

Poiss vastas vaikselt: "Olen

Südame jaoks on kallis mänguasi

Palusist annan ma hobuse Kristusele."

Ja kogu pere naeris.

Naersime kaua... Järsku kostis koputus.

Uks avanes. Kõik jäid korraga vait.

Pereisa silmis välgatas hirm:

Sisse astus kurb määrdunud riietes kodutu.

Jalad tugedes, aukudest välja paistvad

Pesemata jalad. Raseerimata, kole.

Alandus kehaasendis ja silmades...

Mida sul vaja on? - küsis isa vastikult.

Kas ma ei või teie laudas ööbida?

Magada? - küsis kodutu alandatult.

Ei ei! - ütles ema - Mine minema!

Võõraid me öösel sisse ei luba.

Oota, onu! - karjus poiss,

Peopesaga vargsi pisarat pühkides,

Ma lubasin jumalale hobuse anda...

Võta, onu, vähemalt minu hobune!..

Värav kriuksus jälle vaikselt,

Perekond jäi tihedasse ringi istuma.

Aga ei isa ega ema ei julgenud vaadata

Kasvatage poiss; mitte üksteisele...

Me ei säästa elus sageli sõnu,

Ilusad sõnad, pompoossed, tähtsusetud.

Tegelikkuses teatakse ainult Armastust

Ja lahkus – sõnad ilma tegudeta on valed!

Teema on Jumala kohtumõistmisest.

Kui loed evangeeliumi kirjakohti tänaseks, näed, et kohtumõistmise teema läbib neid punase niidina; ja ta esitab meile küsimuse: mis me oleme?.. Millised me näime olevat, millised me tegelikult ei ole? Mis on meie võltsõigus, milline on meie vale olemasolu tõelise ees?

Kreeka keeles nimetatakse kohtuotsust “kriisiks”: me oleme praegu – ja kogu ajaloo vältel – kriisiseisundis, see tähendab ajaloo kohtuotsuses, see tähendab lõppkokkuvõttes kohtuotsuses Jumala teede üle meie üle.

Iga ajastu on kokkuvarisemise ja uuenemise aeg; ja nüüd hävib kõik, mis näib, kõik vale hävib. Püsib ainult integraal, püsib ainult tõeline, jääb püsima ainult see, mis on tegelikult olemas, ja mitte see, mis väidetavalt eksisteerib.

Igaüks meist näib olevat midagi: nii heas kui halvas mõttes; ja kõik, mis tundub varem või hiljem olevat, uhutakse maha ja rebitakse laiali: Jumala kohtuotsusega, inimeste kohtuotsusega, tulevase surmaga, eluga. Ja kui tahame siseneda nendesse kirglike kogemuste päevadesse, peame kõigepealt mõtlema: mis me tegelikult oleme? - ja ainult tõeliselt oma südametunnistuse ja Jumala kohtu ees seistes saame siseneda järgmistesse päevadesse: muidu mõistetakse meid hukka...

Metropoliit Anthony of Sourozh

Punane diivan, roheline padi, must kass. Kaminas särava tule peegeldused virvendavad tema kuldsetes, kergelt kissitanud silmades. Millest ta mõtleb? Võib-olla on asi selles, et lõkke põlemiseks on jäänud vaid veidi aega, sest kevad mängib juba oma maagilist sümfooniat vuntside otsas. Või äkki mõtleb ta, miks ta sai hüüdnime Diesel? Püüan mustanahalistele õpilastele lugeda lugu eelmisest elust, milles me pole veel kohtunud. Aga kass vaikib...

Särav ja väga nõudlik “Mjäu” katkestas maarestoranide kompleksi talvevaikuse. Üllatusest hüpates keerasime korraga ringi. Pisikesi käppasid lumehangedesse pistnud must kassipoeg kiirelt üle põllu meie poole teele asus. Väike, näeb välja nagu teismeline. Kohati andis tulevase tutvuse paratamatusest märku vaid sabaots lumehange pinnal ja üha valjem, aina kasvav “Mjäu”.

"Mis siis, kui ta on vihane?", tabasin end mõtlemast, pigistades instinktiivselt oma noorima poja kätt. "Ta tahab olla sõber, ema, vaata!!!" - Kaheksa-aastane Timurka vahtis imestunult oma saapaid, mille ümber juba jõudnud vuntsidega mees kringlit tantsis. Südantlõhestavalt nurrudes väljendas kass kiindumust, üleüldist armastust ja üksteisega kohtumise rõõmu, joonistades meie kingadele kujuteldamatud kaheksad. Ja me tardusime nagu iidolid, olles muserdatud enneolematust survest. Ja see pilt nägi ilmselt naljakas välja. Meist sammugi lahkumata, minu juurest mehe ja laste juurde joostes, hüpates ja meile silma vaadates sai must kassipoeg meie jalge alla kuni lävepakuni...

Külmavärinad jooksid mööda selgroogu nagu jäised helbed. "Ma tahan sinuga olla. Ära jäta mind...” näis laps mulle sosistavat. Nina peopessa mattes, konfidentsiaalselt ja lapselikult norskades jäi ta lõpuks vait... Ja ainult ta sõrmed tundsid tema kuuma hingeõhu elavat põnevust.

"Tundub, et must kass on minu talisman," mõtlesin äkki. Isegi endedesse ja üleloomulikesse märkidesse uskumata oli kummalisest tundest raske vabaneda. Toimuv meenutas müstilist lugu. Ja kui järgmisel hetkel kass Puškini luuletustes äkki kõneleks, oleksin otsustanud, et nõnda peaksid maagilised sõnumitoojad käituma. Aga miks, miks ta meid valis? Ja mida selle sabaga kingitusega nüüd peale hakata? Olles hoolikalt ja võimalikult õrnalt kõik neli käppa maapinnale tagasi viinud, naasime täielikus vaikuses auto juurde. Must ei jäänud muidugi palju maha.

Üldiselt nii, vend – järsku, nagu mees ja ilma asjatute ropendamisteta, pöördus perepea kassi poole uksi avades.

Kui hüppad kohe autosse, lähme koju! Pidage aga meeles, et olete teretulnud, tõenäoliselt seal juba "registreeritud" loomi seal ei ole. Ja nüüdsest kutsutakse sind Diisliks...

Abikaasal polnud aega oma lauset lõpetada - Diesel sättis end usinalt esiistmele.

Punane diivan, roheline padi. Padjal magab meie maskott ja kõigi lemmik, kuldsete silmadega must kass. Miski ei märgi teda kodutu, argliku metslasena, kes pikalt unes väriseb. Ainult aeg-ajalt tõmbab väike kiskja küüniste teravad labad välja. Tõenäoliselt näeb ta unenägusid eelmisest elust... Aga ära karda, Diesel, me ei jäta sind maha.

Keegi pole juhuslik ja miski pole juhuslik.

Selles maailmas, kus meil on õnn elada, teenib iga kohtumine ja juhuslik tutvumine kindlat eesmärki.

Mõnikord vajame inimesi, kes meid ärataks ja aitaksid meie elu suunda muuta; mõnikord selleks, et meid julgustada ja meelde tuletada, kes me siin maa peal oleme. Ja mõnikord on need need, mida me vaid korraks kohtame.

Irooniline, et me ei pea teadma iga inimese eesmärki, kellega kohtume, kuid me peame jääma avatuks kõigele, mida iga uus kohtumine toob.

Vahel tasub vaadata kogu maailma kui lõngade põimumist – hõbedast või punast, millest igaüks peegeldab kohtumist konkreetse inimesega, mida pole ehk veel juhtunudki.

Kogu meie elu on üksteisega suhtlemine. Ja kuigi kaasaegsed tehnoloogiad, Internet ja sotsiaalsed võrgustikud püüavad meid veenda, et seda suhtlust saab minimeerida, muutub midagi meie meeles, kui mõistame, et kõik juhtub elus põhjusega.

Kõik koosolekud ei pea olema pikad; mõnikord võivad need kesta vaid hetke. Võib-olla selleks, et sind kinni hoida, et sa õnnetusse ei satuks, või kohtuda potentsiaalse armastusega. Mõnikord saadab Universum meile inimesi meie elus aitama, isegi kui nad ei muutu meie jaoks oluliseks.

Ja kuigi me ei oska seda ennustada, saame end nendeks eluüllatusteks ette valmistada.

Inimesed, kes peavad meid üles äratama.

Need on need, kes tulevad pikaks ajaks. Mõnikord on need meie partnerid, hõimud. Need on need, kes muudavad meie elu täielikult.

Inimesed, kes aitavad, tuletavad meile meelde, kes me oleme.

Mõnikord hakkame eluteel end kaotama. Igapäevases tuhinas ja muredes unustame ära, kelleks tahtsime saada, millest unistasime (ja siiani unistame), kes me tegelikult oleme. Me lihtsalt müüme end täiskasvanuks ja vastutusele, unustades, kes me tegelikult oleme. Ja see ei puuduta isegi töökohta ega linna, kus elada, vaid hinge ja sisemise maailmavaate kohta.

Ja siis on inimesi, kes tulevad meie ellu, et aidata meil mõista, kes me oleme, et saaksime hakata olema meie ise.

Inimesed, kes on hetkeks olulised.

Kui alustame vestlust juhusliku kaasreisijaga ega suuda lihtsalt peatuda. Või kui me lihtsalt naeratame järgmise eskalaatoriga mööda minnes. Ja see tundub tõesti mingi ebamaise seosena, mis lihtsalt peab olemas olema.

See, et keegi meie ellu kauaks ei jää, ei tähenda, et temaga kohtumisel pole mõtet ega eesmärki. Igal asjal on tähendus. Ja just need nähtamatud niidid, mis meid omavahel ühendavad, muudavad elu siin maailmas nii uskumatult ettearvamatuks, sest me ei tea kunagi, millal kohtame kedagi, kes sunnib meid oma elu muutma.